Linukas

Linuka jutt ümber kirjutatud Etnograafiamuuseumi aastaraamatust XXIV.

Linukas e sabaga tanu on tuntud 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel Põhja- ja Kesk-Eestis (k.a. Läänemaa) piduliku peakattena. Kõige varem loobuti linukast Harjumaal, kus juba 18. keskel hakkas levima pottmüts. Linukas koosnes kotikujulise sabaga linast ja pead ümbritsevast võrust. Linuk pandi pruudile pähe esimesel pulmapäeval. Juba teisel päeval kandis naine tanu ja linuk jäi eriti pidulike sündmustel ja kirikus kandmiseks.

Linuk on peenest linasest riidest (enamasti 20-22 lõime/cm). U 53 x 64 cm suurune nelinurkne tükk on kaheks kokku murtud nii, et õmblus tuleb kas linuka pealmise või alumise poole keskele või küljele. Küljeühendusega linukad on uuemat tüüpi. Esimesel juhul on õmblus tanu allservast u 28 cm kõrgusele, millest ülesse jäävad räti servad lahti, teisel juhul on 18-24 cm pikkune lõhik lõigatud linuka pealmisele poolele. Lahtine ots katab kandja pea, ülejäänud osa jääb sabana seljale rippuma. Et lõhik liiga laiali ei vajuks, on see niidi või seose abil kinnitatud.

Otsaesine äär on külgmistest servadest u 12 cm kauguselt kurrutatud 4-7 cm laiuseks tihedates püstkurdudes olevaks kurrulapiks, mis jääb pealaele. Tanu hoiab peas otsaesise serva õmmeldud 2-3 cm laiune, kuni 60 cm pikkune sidumispael, mis sõlmitakse kuklas.

Linuka juurde kuulub kuklas seotav pärg. Pärja aluseks on linase riidega vooderdatud 7-9 cm kõrgune ja 50-52 cm pikkune puulaast või tugevast paberist riba, mis välisküljelt on kaetud 5-6 cm laiuse kardpaela ja sellest poole kitsama kardpitsiga. Kardpitsi ääristuse alla, mis jääb vastu otsaesist, on õmmeldud toimne villane punane pael. Linuk oli pärjast eraldi kantav. Nii linuka kui pärja sidumiskoha kuklas varjab tanu saba.

Linukat kaunistavad tikand, litrid, kard, siidnarmad ja -paelad. Rikkaliku tikandiga on kaetud tanu saba, sidumispaelale on tikitud kitsas taimornament ja lõhiku servad lõngaristikestega üle pistetud. Tikitakse madalpistes ja võrkpistes täitega. Sageli piirab ornamentide kontuure sämp- või nööpaugupiste, mis annab narmastatud ilme. Tikandit täiendavad vasklitrid (u 9 mm). Kuldne kardpael katab linuka alläärt, särab ca 4 x 7 cm lapina pealael olevatel kurdudel ning ehib kas tanu saba pikiservi või pealmist õmblust. Linuka peapaela kaunistavas bordüüri tikand on tavaliselt sabakirjaga üht värvi.

Linukail on kaks iseloomulikku varianti. Põltsamaa khk-st ja ümbrusest linukail on õmblus pealmisel poolel ja ornamendid (28 x 14 cm) sümmeetriliselt kahele poole õmblust. Tanu saba allosas asub puulaast, mida katavad kardpael ja rühmiti värvilised siidnarmad. Tanu üldpikkus on 62-70 cm. Järvamaalt pärinevail linukail on õmblus küljel ja lillkiri (29 x 30 cm) katab tanu saba ühtse kompositsioonina. Allääres puudub laast, selle asemel on karda tugevdatud paberiga. Linukad on kuni 60 cm.

Tulitatud tikand - mustjaspruuni siidiga