Pottmüts

18.–19. sajandi vahetusel tuli naiste peakattena moodi siidist koemustrilise katteriidega pottmüts. Esialgu kanti neid kõrvuti tanudega, 19. sajandi keskpaigas muutus pottmüts valitsevaks mütsimoeks ning neid kanti veel 20. sajandi alguseski. Ka neidude peakateteks said Harjumaal juba 19. sajandi algul Tallinna linna eeskujul pottmütsid. Naiste pottmütsidest erinesid need vaid selle tõttu, et neil puudus serval pits ehk treemel.

Pottmüts õmmeldi värvilisest siidriidest, pappalusele. Õige kuju andmiseks vormiti mütsi riide ja papi vahele pandud villa või takust polstri abil. Abielunaise pottmütsi serva õmmeldi valge pits ehk treemel ja taha kuklasse pandi siidist poepaelad. Paelad kinnitati taha ainult pühapäeviti. Pulma ajal, mil esimest korda söödi, pandi noorikule treemliga müts pähe ja põll ette. Välja minnes kanti mütsi peal rätikut. Pidulikel käikudel pandi mütsi peale siid- või õhuke villane rätik, mille serv kinnitati nõelaga mütsi pealae külge, otsad sõlmiti lõua alla ühekordse sõlmega, reisile minnes pandi teine sõlm ka.

Jaanuar 2026

Soovisin valida ümara lõikega pottmütsi. Katsetasin mõlemat ülalolevet lõiget. Kuusalu oma oli liiga kandiline, mõlemad väga piklikult kõrged. Lõike järgi tehes isegi kõrgemad, kui originaalid. Valisin Hageri  lõike, mis on lähem muuseumi Jõelähtme näidetele. Ümaram. Piltidel kõige parempoolsem. Sättisin lõike enda peale sobivamaks. Valmis mütsi otsaesise kõrgus minu lõikega 14 cm ja tagant 24 cm. Igaks juhuks katsetasin ka Kurriku raamatu lõikeid LIV-I ja LV-III, kuid nendel oli mingi viga mõõtmetes sees ja tükid ei läinud omavahelgi kokku.

Kasutan punast pisikese neerumustriga siidist tekstiili. Vooder puuvillane. Polstriks kasutan froteed ja villaheiet. Aluseks kasutan valget paspartuu pappi. Allserva palistan punase paelaga, lisan pitsi ja kadrpitsi. Lehvi teen u 7 cm laiusest lindist.