18.–19. sajandi vahetusel tuli naiste peakattena moodi siidist koemustrilise katteriidega pottmüts. Esialgu kanti neid kõrvuti tanudega, 19. sajandi keskpaigas muutus pottmüts valitsevaks mütsimoeks ning neid kanti veel 20. sajandi alguseski. Ka neidude peakateteks said Harjumaal juba 19. sajandi algul Tallinna linna eeskujul pottmütsid. Naiste pottmütsidest erinesid need vaid selle tõttu, et neil puudus serval pits ehk treemel.
Pottmüts õmmeldi värvilisest siidriidest, pappalusele. Õige kuju andmiseks vormiti mütsi riide ja papi vahele pandud villa või takust polstri abil. Abielunaise pottmütsi serva õmmeldi valge pits ehk treemel ja taha kuklasse pandi siidist poepaelad. Paelad kinnitati taha ainult pühapäeviti. Pulma ajal, mil esimest korda söödi, pandi noorikule treemliga müts pähe ja põll ette. Välja minnes kanti mütsi peal rätikut. Pidulikel käikudel pandi mütsi peale siid- või õhuke villane rätik, mille serv kinnitati nõelaga mütsi pealae külge, otsad sõlmiti lõua alla ühekordse sõlmega, reisile minnes pandi teine sõlm ka.
ERM 4706, Jõelähtme, 1860, https://www.muis.ee/museaalview/547162
otsaesise kõrgus 14
tagant kõrgus 20
ERM A 509:3395, Jõelähtme, 1750, https://www.muis.ee/museaalview/507539
otsaesise kõrgus 15
tagant kõrgus 20
ERM A 509:3335, Harju-Jaani, https://www.muis.ee/museaalview/507022
otsaesise kõrgus 16
tagant kõrgus 21
ERM A 509:680/ab, Kuusalu, u 1920, https://www.muis.ee/museaalview/506754
otsaesise kõrgus 13
tagant kõrgus 20,3
Eesti Rahvarõivad. Rahvarõivaste valmistamise juhend, 1981, lk 74, ERM A 509:680/ab, Kuusalu
Eesti Rahvarõivad. Rahvarõivaste valmistamise juhend, 1981, lk 78, ERM A 565:299, Hageri
Janauar 2026
Soovisin valida "pehme" olemiasega pottmütsi, mis ei ole liige kõrge. Katsetasin mõlemat ülelolevet lõiget. Kuuslau oma oli liiga kandiline, mõlemad väga kõrged. Lõike järgi tehes isegi kõrgemad, kui originaalid. Valisin Hageri lõike, mis on lähem muuseumi Jõelähtme näidetele. Ümaram. Sättisin lõike enda peale sobivamaks, mis tähendas, et papi ääretükil võtsin kõrguse 2 cm madalamaks ja tagumise tüki veidi ümaramaks. Igaks juhuks katsetasin ka Kurrika raamatu lõikeid LIV-I ja LV-III, kuid nendel oli mingi viga mõõtmetes sees.
Kasutan punast pisikese neerumustriga siidist tekstiili. Vooder puuvillane. Polstriks kasutan XXXXX. Aluseks kasutan pappi.
Voodril ja papil lõigata äär ühes tükis, pealisriidel kahes osas, nii et eesõmblus jääb diagonaalsesse riidesse. Pealisriidele ja voodrile anda juurde piisavalt õmblusvaru.
Mütsile ümarama kuju andmiseks kinnitada papi külge vatti (soovitav marli vahele traageldatult). Kuklaosale panna vatt üles (paksemalt) ja külgedele (õhemalt). Taha sissemurtavate voltide kohale vatti mitte panna.
Seejärel asetada vateeritud papi peale pealisriie, alla vooder ning traageldada mõlemad riided ümber papi servade omavahel kokku.
Nüüd murda sisse kuklavoldid, nii et voldipõhjad jäävad pahupoolel vastamisi. Kinnitada need omavahel ja ka voodri külge.
Ääreose vateerimisel pappi kumerdada. Kõige paksem vatikiht panna keskele üles, kõrvade poole ja ette vähendada vatikihti.
Vati peale panna pealisriie. Jälgida, et ühendusõmblus jääks ette keskele.
Papi alla asetada vooder ning õmmelda mõlemad riided eesservas ja külgedel omavahel kokku.
Ülaserv jätta esialgu lahti, seal keerata vooder ümber papi vati peale ja kinnitada marli külge.
Nüüd painutada ääretükk kumeramaks ja õmmelda kuklaosa õmblusvaru esiosa vateeringu peale (pealmise riide alla).
Pahupoolel õmmelda esi- ja kuklaosa voodrid kokku.
Seejärel kinnitada esiosa pealisriide sisse pööratud serv salapistes kuklatüki külge.
Mütsi serv kantida 2 cm laiuse punase puuvillase riide või paelaga ja ääristada u1,5 cm pitsiga. Lisada võib ka u 2 c laia kardpitsi.
Kukla taha kinnitada lehvi 7-8 cm laiune siidlint, mis ulatub vööni.