Põll

Abielunaised kandsid alati põlle. Pulmas sai pruut linutatud ja talle seoti ette ka põll. 18. sajandil ja 19. sajandi alguses peeti pidulikuks põllematerjaliks kahvaturohelist peenvillast riiet. Hinnati ka õhukest valget puuvillakangast, nn klaarriiet. 19. sajandi keskpaigas juba peeti ilusaks kirjut sitsi (rootsi riie).

Põll peab olema sellel komplektil lai ja lopsakas. Alumine serv üle meetri lai. Ülevalt volditud või kroogitud. Pitsi tehtava kostüümi juurde käiva põlle külge ei kantud, pits oli hilisem. Alumisel põlle kolmandikul võib olla õmmeldud horisontaalsed nöörvoldid. (R.P.)

Otsisin õhukest batistitaolist materjali, mis oleks sissekootud kirjadega, pressitud mustriga või sellise ruudulise koega nagu eeskuju põll. Leidsin õhukese sissekootud mustriga musliini, mis selleks hästi sobib. Hooldusjuhised: õrn masinpesu kuni 30°C, triikimine kuivalt kuni 100°C, pleegitamine keelatud, trummelkuivatus keelatud, keemiline eripuhastus lubatud. Mustri kordus pikisuunas 3, põikisuunas 2 cm.

Kõik õmblused teen mustri järgi, mistõttu mõõdud pole eriti ümmargused. Õmblen põlle masinaga.

Põlle valmislaius on u 118 cm. Küljed palistan u 7 mm kahekordse palistusega. Alumise serva u 16 mm kahekordse palistusega. Põlle all on 6 horisontaalset volti. Volt ise u 1 cm. Alumise 4 voldi samm on sama, ülemised 2 on suurema sammuga.

Värvli, mis läheb üle paelaks, teen 2 cm laiuse. Värvel/pael on u 2 m pikk. Jätan keskelt umbes põlle ülemise laiuse jagu lahti ja õmblen otsad paelal kokku. Seejärel kroogin põlle ülemise serva ja panen värvli avatud osa vahele. Õmblen kokku.

Põll peab jääma seeliku alumisest servast u 7 cm kuni käelaba laiuselt ülesse. Minu mõõdule sobib 25 cm laiust värvli juures. Pigem võib olla värvli juures kitsam, kui laiem, et seelikut paistaks. Põllepael peaks olema 2 korda ümber keha (vii paela otsad taha, tee sõlm, too ette ja sõlm, otsad peita värvlisse), minule min 1,5 meetrit paela.

Pressisin auruga põlle sirgeks.